Maailm muutub lakkamatul, kuid jääb ikka endisega sarnaseks, justkui fraktaal, mis tiirleb kosmilisest lõpmatusest inimese siseilmadesse. Universumite suured liikumised maanduvad teadvuse pisidetailideks, mõtetest saavad sõnad, mis paiskavad liblika tiivalöögist tormi.

Hiljuti muutus midagi. Mitte ainult nähtavas ja maises, vaid sügaval teadvuses. See oli tajutav ka siin kaugel metsas. Käisin ja kuulatasin – maad enda jalge all, puude latvades sosistavat tuult, vee voolamise vulinat, tähesära taevas. Tänasin elavat, olevat ja loojat, kelle olin loodusest loonud. Ja mõistsin – olen siin maailmas nii üksi, et kõik ongi üks. Üksindus nii sügav, et sulab ühtsuseks.

Materiaalne maailm on alati täpne, see on peatumatus muutumises, elu sünnib ja kaob, mateeria kulub, aeg voolab. Kõik lõpuks laguneb kaduvikku, tõuseb taas tähetolmuks. Energia jääb ja alustab uut ringi.

Maailmas rebenes miski. Taaskord toimus suur lõhestumine, hakati pooli valima, hinnanguid andma, üksteist vihkama ja ründama. Ühtsuse asemel hakati eraldatust valima. Justkui maailm jaguneks vaid kaheks – heaks ja halvaks, tugevaks ja nõrgaks, targaks ja rumalaks, omaks ja võõraks. Kuid see kõik on illusioon – virvendus teadvuse pinnal, mäng, mida mängime iseendaga. Tegelikult on vaid üks elav Maailm, üks teadvus. Kõik muu on lood, mida jutustame endale ja teistele. Ja neisse lugudesse me klammerdume – võtame neid tõe pähe, oleme valmis nende järgi elama ja surema.

Aga kõik, mis on, on just nüüd, siin ja praegu. Me asume alati igavikulises olevikus. Minevik ja tulevik on kujutlused lugudest, mida meeles hoiame ja kehas kanname.

Sellistel muutlikel hetkedel on tark paigale jääda, vaadata maailma ilma hinnanguteta. Hingata. Tunnetada ennast ja olevat. Kui lood, mis ringlevad maailmas, tekitavad ärevust, hirmu, viha või raskust, siis lase neil minna. Alistu olemisele. Vaata loodust ja näe end loodusena. Lihtsusta oma elu, oma mõtteid. Ja kui see kohe ei õnnestu, siis ära heitu – luba endal ebaõnnestuda, proovida uuesti, lihtsalt olla.

Ühel hetkel märkad – Maailm algab sinust. Sinu lugudest, sinu valikutest, sinu hinnangutest, sinu uskumustest.

Sa oled teadvuse keskpunkt, kõiksuse algus ja lõpp. Looja inimene, kellel on alati võimalus valida rahu ja armastus.

Kirjutasin selle endale, et mäletada. Kirjutasin selle teile, et meenutada.

Pühapäeval (9.03), kell 12:00 teen kodumetsas, tule ääres, ringi.

Oled oodatud.