Suure-Jaani kihelkond, Karjasoo küla – H. Pajula < Indrek Vainu, 43 a. (2024)
Ammu, ammu enne aega ja ainet elas jumal täiuslikus lõputuses üksinda. Ta oli loonud koguilma, kõik-võimalikkuse oma laia õue peale, piiritu teadvuse lagedale lõpmatule, aga kõiksus oli paigal, muutumatu, igavikuliselt olematu. Jumal oli kõik ja kõikjal ja enne veel kui loodu loodud sai, jõudis kätte algus ja lõpp. Igikestvalt nii üksi olles hakkas ta olemist looma.
Uue kogemiseks võttis ta luua kaose – hoomamatu olemise, jumaliku korrapära. Öeldes sõna, mis kui suur pauk olematuses kärgatas. Algas igavikuline olevik – ääretu ürgmeri, kus kõik ja mittemiski lihtsalt on, kasvab ja saab tõeliseks. See on meri meie õue all, mis täis elu märke ja kirjasid, millele tähendust anda, täis loomise potentsiaali, millest luua, täis kadumist, millesse kõik saab kaduda.
Kaos nüüd ise kosus, kasvas taevaste tagana, möllas mere põhjatuses, ilules ääretu ilma pääl. Jumal vaatas loodut, ei näinud ta enam algust ega lõppu, ära ei arvanud olemist. Usaldades kaost, keeras jumal magama, vajus unustuse unne, jättis maailma ennast ise looma.
Keegi enam ei mäleta, kas möödus lühike või pikk aeg, aga ürgmere keskele oli tekkinud väike saar. Kord kostis ülemisest taevast suur müristamine ja vaata, ilmalind lendas sealt alla. Ta lendeles ja liugeles üle mere, otsis pesa aseta, maada munetesanna. Aga maad ei olnud loodud. Märkas saart mere keske’ella, see sai pesakohaksi, asemeksi arma’aksi. Sinna ta pani pesa, sinna munes kuldased munad. Haudus päeva, haudus kaksi, poole kuuda kolmatagi, nädaliku neljatagi. Tuli tuuli, tugev tuuli, mere vihkura vihainõ, kiigutas munad vedeje.
Ühest sai kuu kumama, teisest tähti taeva’asse, kolmandast päeva pääle ilma. Sest siis ajad arvataks, säält need tunnid tunnetakse. Nii sai ilm, algas ennemuistne aeg, aga maad ei olnud loodud veel.
Taandus tuuli, laandus laine, mees meresta tõusis, kuukesta kaema, tähtida tähelema, päevada imetlema. Vaatas siis saarel ringi, saar väike kui mätas ääretus meres, maad ei märganud kusagil. Mees kutsus ilmalindu: „Liglekene laglekene, hea lindu ilmasta, lenda lähedale ja kaugele, vaata, kas merest maad paistab.“ Lind lendas lühikese aja ja pika aja, maad ei märganud kusagil. Lind lendas tagasi meheje. Lind laulis, lind kostis: „Maad ei märganud kõiksuses, jalatäit ei kusagil. Pole algust, pole lõppu. Maad ei ole loodud,“ ja lendas tagasi ilmale, kadus sinitaevasse üleval.
Mees sai saare serva istuma, hakkas seal aru pidama: „Mida pean mina tegema, kuhu pean maa panema?“ Mõtles pika öö, mõtles pika päeva, siis aga mõistis, endast kostis: „Mõistan, mõistan, miks ma ei mõista. Lainetesse külvan liiva, kividest teen kaljud suured, maa panen mudasta kasuma.“ Mees kutsus taas lindu, ilmalind tuli seekord alta vetta. „Liglekene, laglekene, hea lindu vedesta, sa lendad kõrgel sinitaevas, ujud uhkelt mööda vetta, sukeldud sügavustesse. Mine sa alla vedeje, otsi maada meresta”. Lind võttis kuulda palve’eida, laskus alla vedeje, sukeldudes sügavikku. Kas möödus lühike või pikk aeg, kuid veelinnu keha loksus lainetel. Mees võttis linnu, uuris nokka, sasis sulgi, vaatas laiasi lestasi. Ei olnud muda nokassa, liiva ei leidnud sulgedesta, kivi ei teragi lestalla. Mees puhus linnule, lind ärkas, lind laulis: „Vellekene väiksekene, laskusin alla vedeje, sukeldusin sügavusse, ei näind maada, ei näind miskit, ei jõund mere põhjani. Pilkane pimedus valitses, kuni kustus minu meeli, kadus mõistus minusta. Maad ei ole loodud.“ Mees aga mõistis, vastu kostis: „Liglekene, laglekene, lasku veel alla vedeje, käisid enne, käi ka täna, käi seal korda kolmatagi.“
Lind see kuulis mehe sõnu, võttis minna teise korra, laskus alla lainetesse, sukeldudes sügavusse. Käis ta korra, käis ta kaksi, käis ta korda kolmatagi. Lind taas lainetel kiikus, elutuna oli olla. Mees tõi linnu saare serva, uuris nokka, sasis sulgi, vaatas laiasi lestasi. Nokast leidis pisut muda, liivaterad sulgedesta, kivikillu laialt lestalt. Kogus maa ta linnulta, pühkmed pistis pihuje. Hingas linnule hüvale, lind see virgus, tiivad tõstis, lendas ilma äärele.
Mees, see väike vellekene, puhus pihus pühkmetele. Kuhu kivi kukkunesse sinna kalju kasvanesse, kuhu liiva pudenesse, sinna randa rajanesse, kuhu muda maandunesse, sinna maada siginesse. Maa hakkas meresta nousema, kaldad kadajad kaarduma, muda mullaksi maaduma. Nii sai maa meresse, siis oli maa loodud – aeg ja aines alguse saanud.
Jumal ärkas, jumal laulis: „Magasi mia, magasi, unda näi ma magadenna, tõista üles tõuste’enna“. Ta vaatas maailma, vaatas olevat, koges elu ilu ja armastust kõigis võimalikkustes. Ja Jumal nägi, et see oli hea. Läbi kaose oli ta loonud igavikulise oleviku, alati uue ja kordumatu olemise, teadvuse kehastumise elu voona. Ta ei olnud enam üksi. Elu ühenduse kogemiseks otsustas ta nüüd ise elavate sekka astuda, olla kehastuja, armastaja, elu hoidja, ilu looja, allikas kõige elava hulgas. Viimane tegu enne kehastumist oli oma jumalikkuse unustamine, siis astus jumal elusate sekka, temast sai looja-inimene. Ja siis, siin samas olevikus, lõputute kehastumiste jadas, ilmus jumal… minu ja sinuna.
Indrek Vainu, Karjasoo küla, Metsaõue.
”Tähenduse teejuhid”, august 2024.
https://teejuhid.postimees.ee/8081997/indrek-vainu-loomislugu
Uncategorized
