JUTUD

LOOMISLUGU

Suure-Jaani kihelkond, Karjasoo küla – H. Pajula < Indrek Vainu, 43 a. (2024)

Ammu, ammu enne aega ja ainet elas jumal täiuslikus lõputuses üksinda. Ta oli loonud koguilma, kõik-võimalikkuse oma laia õue peale, piiritu teadvuse lagedale lõpmatule, aga kõiksus oli paigal, muutumatu, igavikuliselt olematu. Jumal oli kõik ja kõikjal ja enne veel kui loodu loodud sai, jõudis kätte algus ja lõpp. Igikestvalt nii üksi olles hakkas ta olemist looma.

Uue kogemiseks võttis ta luua kaose – hoomamatu olemise, jumaliku korrapära. Öeldes sõna, mis kui suur pauk olematuses kärgatas. Algas igavikuline olevik – ääretu ürgmeri, kus kõik ja mittemiski lihtsalt on, kasvab ja saab tõeliseks. See on meri meie õue all, mis täis elu märke ja kirjasid, millele tähendust anda, täis loomise potentsiaali, millest luua, täis kadumist, millesse kõik saab kaduda.

Kaos nüüd ise kosus, kasvas taevaste tagana, möllas mere põhjatuses, ilules ääretu ilma pääl. Jumal vaatas loodut, ei näinud ta enam algust ega lõppu, ära ei arvanud olemist. Usaldades kaost, keeras jumal magama, vajus unustuse unne, jättis maailma ennast ise looma.

Keegi enam ei mäleta, kas möödus lühike või pikk aeg, aga ürgmere keskele oli tekkinud väike saar. Kord kostis ülemisest taevast suur müristamine ja vaata, ilmalind lendas sealt alla. Ta lendeles ja liugeles üle mere, otsis pesa aseta, maada munetesanna. Aga maad ei olnud loodud. Märkas saart mere keske’ella, see sai pesakohaksi, asemeksi arma’aksi. Sinna ta pani pesa, sinna munes kuldased munad. Haudus päeva, haudus kaksi, poole kuuda kolmatagi, nädaliku neljatagi. Tuli tuuli, tugev tuuli, mere vihkura vihainõ, kiigutas munad vedeje.

Ühest sai kuu kumama, teisest tähti taeva’asse, kolmandast päeva pääle ilma. Sest siis ajad arvataks, säält need tunnid tunnetakse. Nii sai ilm, algas ennemuistne aeg, aga maad ei olnud loodud veel.

Taandus tuuli, laandus laine, mees meresta tõusis, kuukesta kaema, tähtida tähelema, päevada imetlema. Vaatas siis saarel ringi, saar väike kui mätas ääretus meres, maad ei märganud kusagil. Mees kutsus ilmalindu: „Liglekene laglekene, hea lindu ilmasta, lenda lähedale ja kaugele, vaata, kas merest maad paistab.“ Lind lendas lühikese aja ja pika aja, maad ei märganud kusagil. Lind lendas tagasi meheje. Lind laulis, lind kostis: „Maad ei märganud kõiksuses, jalatäit ei kusagil. Pole algust, pole lõppu. Maad ei ole loodud,“ ja lendas tagasi ilmale, kadus sinitaevasse üleval.

Mees sai saare serva istuma, hakkas seal aru pidama: „Mida pean mina tegema, kuhu pean maa panema?“ Mõtles pika öö, mõtles pika päeva, siis aga mõistis, endast kostis: „Mõistan, mõistan, miks ma ei mõista. Lainetesse külvan liiva, kividest teen kaljud suured, maa panen mudasta kasuma.“ Mees kutsus taas lindu, ilmalind tuli seekord alta vetta. „Liglekene, laglekene, hea lindu vedesta, sa lendad kõrgel sinitaevas, ujud uhkelt mööda vetta, sukeldud sügavustesse. Mine sa alla vedeje, otsi maada meresta”. Lind võttis kuulda palve’eida, laskus alla vedeje, sukeldudes sügavikku. Kas möödus lühike või pikk aeg, kuid veelinnu keha loksus lainetel. Mees võttis linnu, uuris nokka, sasis sulgi, vaatas laiasi lestasi. Ei olnud muda nokassa, liiva ei leidnud sulgedesta, kivi ei teragi lestalla. Mees puhus linnule, lind ärkas, lind laulis: „Vellekene väiksekene, laskusin alla vedeje, sukeldusin sügavusse, ei näind maada, ei näind miskit, ei jõund mere põhjani. Pilkane pimedus valitses, kuni kustus minu meeli, kadus mõistus minusta. Maad ei ole loodud.“ Mees aga mõistis, vastu kostis: „Liglekene, laglekene, lasku veel alla vedeje, käisid enne, käi ka täna, käi seal korda kolmatagi.“

Lind see kuulis mehe sõnu, võttis minna teise korra, laskus alla lainetesse, sukeldudes sügavusse. Käis ta korra, käis ta kaksi, käis ta korda kolmatagi. Lind taas lainetel kiikus, elutuna oli olla. Mees tõi linnu saare serva, uuris nokka, sasis sulgi, vaatas laiasi lestasi. Nokast leidis pisut muda, liivaterad sulgedesta, kivikillu laialt lestalt. Kogus maa ta linnulta, pühkmed pistis pihuje. Hingas linnule hüvale, lind see virgus, tiivad tõstis, lendas ilma äärele.

Mees, see väike vellekene, puhus pihus pühkmetele. Kuhu kivi kukkunesse sinna kalju kasvanesse, kuhu liiva pudenesse, sinna randa rajanesse, kuhu muda maandunesse, sinna maada siginesse. Maa hakkas meresta nousema, kaldad kadajad kaarduma, muda mullaksi maaduma. Nii sai maa meresse, siis oli maa loodud – aeg ja aines alguse saanud.

Jumal ärkas, jumal laulis: „Magasi mia, magasi, unda näi ma magadenna, tõista üles tõuste’enna“. Ta vaatas maailma, vaatas olevat, koges elu ilu ja armastust kõigis võimalikkustes. Ja Jumal nägi, et see oli hea. Läbi kaose oli ta loonud igavikulise oleviku, alati uue ja kordumatu olemise, teadvuse kehastumise elu voona. Ta ei olnud enam üksi. Elu ühenduse kogemiseks otsustas ta nüüd ise elavate sekka astuda, olla kehastuja, armastaja, elu hoidja, ilu looja, allikas kõige elava hulgas. Viimane tegu enne kehastumist oli oma jumalikkuse unustamine, siis astus jumal elusate sekka, temast sai looja-inimene. Ja siis, siin samas olevikus, lõputute kehastumiste jadas, ilmus jumal… minu ja sinuna.

Indrek Vainu, Karjasoo küla, Metsaõue.

”Tähenduse teejuhid”, august 2024.

https://teejuhid.postimees.ee/8081997/indrek-vainu-loomislugu

LOODUS

Pärnu Postimees: Tänavu seenelised tühjade pihkudega ei jää

“Soomaa metsade ja rabade vahel elava Indrek Vainu hinnangul on tänavu seeni nii palju, et ei jõua ära süüa. «Mets on igasugu puravikke täis. Kukeseeni on palju, oleme mitu korda neid juba kuivatanud. Meie mets on ka pihkast liimikut täis: need on hapukad seened ja see on tore, meenutab natuke Korea toitu,» kiitis Vainu, kel toidutegemiseks tooraine kodust kiviviske kaugusel. «Käin panniga maja taga või kõrval ära. Kuna seeni on nii palju, korjan ma vaid kõige paremaid,» rääkis Vainu, et perel piisab puravike hankimiseks kodu umber vaike jalutustiir teha. Vainu arvates pole tänavu võimalik metsast saagita valja tulla: ega kes ei kummarda, see seeni ei leia.”

Loe Pärnu Postimehest: https://parnu.postimees.ee/8078249/galeriid-seentega-voi-seenteta-tuhjade-pihkudega-jaab-tanavu-seeneline-kes-jatab-tegemata-uhe-liigutuse

AIANDUS

Sakala: Seitse aastat jõe ääres metsas ehk Noor pere…

”Mingil hetkel tabasin ära, et oluline pole, palju raha ma teenin, vaid mida ma oma aja ja eluga teen.

Mina soovitan igal inimesel, kui vähegi võimalik, leida oma koht looduses, kus kas või aeg-ajalt olla ja käia, isegi kui see koht ei kuulu talle endale, ning mõelda, mida ta tegelikult oma elult tahab.

Tihti tehakse seda, mida teised tahavad, või ollakse mingis lõputult korduvas argirutiinis. Ühel hetkel hakkad aru saama, et sina oledki loodus. See muudab ka valikuid ja tegemisi.

Noorele inimesele ei pruugi looduses elamine olla füüsiliselt kuigi raske. Samas võib alguses olla vaimselt keeruline nii teistmoodi elada, sest ühiskond koosneb lugudest ja need lood mõjutavad meie olemist.

Meie end uudistega väga tihti kurssi ei vii, elame oma maailmas. Metsas on lihtsam tänapäeva tsivilisatsioonist väljapoole mõelda ja iseseisvalt tegutseda. Uurime eestlaste ja põlisrahvaste pärimust, elame seda ja laulame palju.”

”Anna Vainu lisas, et loob tarbekeraamikat kui energeetilisi ja maagilisi objekte. “Nende kaudu saab muuta argised tegevused rituaalideks, et tulla kohale, aeglustuda, imestada, elada elusat elu.

Puupõletuskeraamika on väga eriline, tulemus on alati varieeruv – tuli, leek ja lenduv tuhk muudavad valmivat eset alati ootamatult,” rääkis ta ja näitas südant, mille tuhk oli tassi põhja loonud.

Vainude kodus on põhiliselt türkiissinised nõud – see värv kõnetab perenaise sõnutsi tänapäeval paljusid. Anna Vainu kujutab oma töödel ka ilmakirju, soome-ugri pärimusega seotud tähendusmärke ja lugusid.”

Loe Sakalast: https://sakala.postimees.ee/8075117/video-seitse-aastat-joe-aares-metsas-ehk-noor-pere-elab-kulluslikku-elu

JUTUD

Tähenduse teejuhid – Püha tamme raiumine

Saates Hardo Pajula, Madis Vasser ja Indrek Vainu
Kuula

“Niisuguse arusaama juures ei saa me enam karistamatult langetada metsi ja kuivendada soid, rajada jõgedele paise ja killustada ökosüsteeme maanteedega, rajada kaevandusi ja puurida gaasikaeve. Kogid [Põhja-Kolumbias elav indiaanihõim, H.] ütlevad, et niimoodi tegutsemine kahjustab tervet looduse keha, samamoodi nagu see, kui raiuda inimesel maha mõni jäse või eemaldada mõni elund. Kõigi heaolu sõltub igaühe heaolust. Me ei saa langetada üht metsa siin ja istutada teist metsa seal, öeldes endale süsihappegaasi netokoguse arvutuse abil rahustuseks, et me ei ole mingit kahju tekitanud. Kuidas me teame, et me ei eemaldanud mõnd elundit? Kuidas me teame, et me ei ole hävitanud seda, mida kogid kutsuvad esuana’ks – otsustavaks sõlmeks loodust toestavas mustas ühendusniidis. Kuidas me teame, et me ei hävitanud püha puud, mida kogid kutsuvad “liigi isaks”, millest kogu liik sõltub?” kirjutab Charles Eisenstein [1] raamatus “Kliima: uus lugu” [2], mis ilmus poolteist aastat tagasi nii Swedbanki kui Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas. “Süsinikutriangel on suitsukate põhiprobleemi varjamiseks,” loen ma oma märkmetest Tähenduse teejuhtide 202. vestlusringist Indrek Vainu [3] ja Madis Vasseriga [4], mille üheks lähtekohaks oligi Eisensteini eespool nimetatud raamat. Мa kirjutasin sellest jutuajamisest välja terve pinutäie enda jaoks uusi nimesid ja teoseid. Eelkõige jäid kõrva: 1) Jem Bendell “Deep Adaptation” [5]; 2) William Catton “Overshoot: The Ecological Basis of Revolutionary Change”; [6] 3) Michael Huesemann “Techno-Fix: Why Technology Won’t Save Us or the Environment” [7]; 4) Derrick Jensen, “Bright Green Lies: How the Environmental Movement Lost Its Way and What We Can Do About It (Politics of the Living)” [8]; 5) A. J. Friedemann “When Trucks Stop Running: Energy and the Future of Transportation (SpringerBriefs in Energy)” [9]; 6) Ugo Bardi “Before the Collapse: A Guide to the Other Side of Growth” [10]; 7) John Michael Greer “Collapse Now and Avoid the Rush: The Best of The Archdruid Report” [11]. Vestluse lõpus tsiteerisin ma kokkuvõtteks enda suurt lemmikut USA süvaökoloogi David Abramit [12]: “Kui me aga tõesti tunneme, et maailm sõltub meist ja meie tähelepanust, meie tänusõnadest ja kiidulaulust, siis omandab see juba teistsuguse tähenduse. Sellisel juhul on meil raske jõele tamm ehitada või metsad maha raiuda, sest me mõistame, et me peame tegutsema ja kõnelema nii, et me saavutaksime meid ümbritseva maailmaga parema kooskõla. See on väga erinev meelelaad ja selle meelelaadi süvakihid on tõepoolest poeetilised. Nendest saab vaid laulda ja luuletada. Ma ei räägi siin aga luuleraamatutest, riiulinurgale unustatud antoloogiatest, vaid elavast poeesiast. Me peame endale tunnistama oma animaalset kehalikkust, me ei ole kehatud vaimud, vaid kahe jala ja kahe käega füüsilised olendid. See tõsiasi peaks kajastuma ka meie kõnes. Me peaks hoiduma teoreetilisest ja abstraktsest žargoonist – keelest, mis on kaotanud igasuguse kontakti maaga, nii et selle juurtelt on langenud viimasedki liiva- ja mullaterad. Kahjuks on selle mandri ülikoolides asjad liikunud just vastupidises suunas” [13]. Kahju tõesti. Head uudistamist! H.