“Lauliku lapsepõli”

Anna Vainu
Metsalaulupeo kunstiline juht
Ilmunud: “Tähenduse teejuhid” lapsepõlve number 17.06.2023

Meie loomislauludes luuakse maailm munast, mille muneb loojalind. Ta kannab endas loomise mõnu ja ilu, olemise imeliselt lihtsat tõde: luua, armastada ja jagada.

Lauliku lapsepõlve kujutavates regilauludes on lapse õpetajateks tihti linnud. Ema viib hälli niidu peale ja paneb seda kiigutama linnud, kel on palju laule ja sõnu – nii saab laulik laulud. See kirjeldus näitab, kuidas loodusesse on kirjatud universaalsed teadmised. Laps on nii tugevas ühenduses looduse ja oma sisemise tarkusega, et suudab seda teadmist vastu võtta, seda loomise kirja lugeda ja sealt edasi ka ise luua.

Inimene sünnib maailma avatud meele ja puhta südamega. Kuivõrd lapsepõlv loob sügavaid alateadlikke mustreid, on keskkond väga oluline. Kui lapsel on võimalus kogeda ja imestada metsiku looduse imesid, tekitab see temas sügava austuse ja ühenduse kõige elavaga ning suurema kosmilise tervikuga. See on aeg, mil meie sisemised jõud ärkavad ja suhestuvad väega, mis on looduse poolt kaasa antud. Kui lapsel on võimalus avastada metsade saladusi, mängida maa ja taeva vahel, õpib ta loodusega üheks olema. See loob aluse tema sisemise väe avaldumisele, loomisjõule ja tasakaalule täiskasvanueas.

Oma tütre lapsepõlve luues olen teadlikult valinud metsiku vabaduse. Anda talle vabadus ja julgus ennast väljendada, olla iseendaks. Kui teda ei sunnita, areneb laps loomulikult. Oluline on olla kohal ja toetada kogemust, et tema tahe loeb, maailm võtab teda kuulda, reageerib kooskõlas tema soovide ja vajadustega, et sellest sünniks tugev ja usaldusest kantud reaalsuse loomise võime.

Olen oma lapse peal näinud, et tema sees on olemas kogu teadmine, millal ja mille jaoks ta valmis on. Nagu taime seeme teab, kuidas kasvada ja elada. Kui olla tähelepanelik ja usalduses, tuleb kõik loomulikul viisil omal ajal. Enamasti ei kõnele sõnad, vaid kehateadvus. Vabaduses kasvav hing on väga leidlik ja leiab alati viisid, kuidas olla ja areneda.

Üheltpoolt on tõsi, et lapsepõlv on tähenduslik, et varaste aastate mõjutused kujundavad paljuski inimese edasist käitumist ja kohanemist, usaldust iseenda ja maailma suhtes või selle puudumist, mõttemustreid, mis hakkavad kujundama tema maailmapilti, väärtusi ja valikuid. Meie uskumused ja harjumused loovad meie elu, sellest lähtub ka kogetav reaalsus. Teisalt, kõik on lugu. Ka minevik ja tulevik on lihtsalt lood, meie uskumused on lood. Kui seda mõista ja kõikidest lugudest lahti lasta, saab hakata ise teadlikult valima, millist lugu elada, mis saab tõelisuseks. Mingisuguse loo elame reaalsuseks iga hetk, sõltumata sellest, kas teadvustame seda või mitte.

Kui me võtame inimesena tõeliselt vastu enda looja olemuse ja oleme täielikult kohal, saame olla kui ilmapuud, ilmasambad – elu hoidjad ja loojad. Ja millessegi klammerdumata hakkab maailm koos meiega looma. Teadvustades, et me ise loome oma reaalsuse, saame hakata kõike valima, ka seda, mida hoida ja millel minna lasta.

Kui hirmud, usaldamatus ja meid takistavad uskumused kõrvaldada, on inimestel lõputu loomise potentsiaal. Kõik on energia, mille loomulik olek on vabalt voolata. Seega, maailm on külluslik, kui ainult lubada endal usalduses elada – luua, armastada ja jagada.

Olen viimaste aastate jooksul end teadlikult külge õpitud kollektiivsetest lugudest lahti ühendanud. Seeläbi on üha enam taastunud võime saada teadmist otse, nii nagu sündis regilaulus lauliku lapsepõlves. Valisin kehtima loo, kus sügav ühendus kogu hingestatud ilmaga ja iseendaga on kohal ajatult ja alati kättesaadav. Uue loo saab siia ilma ainult kohale elada, seda ei saa kogeda ega tihti ka mõista, kui seda ei ela. Tõestus ilmutab end tagasi vaadates.

Mu enda lapsepõlv pole olnud kuidagi seotud ei pärimuse ega laulmisega, kartsin rääkidagi, ammugi siis laulda. Laulsin ainult salaja. Kasvasin mõnda aega talus, kus oli omajagu koduloomi- ja linde, põllumaad, siis rannakülas, kus sai meres ja murul mängitud, aias rohitud, oli lasteaed ja kool, Vihula mõis. Piisavalt vabadust, aga ka nõukogudeaegne kasvatusstiil. Üheteistaastaselt kolisin pealinna vanaema juurde, kes haigestus ja suri üsna pea. Mina jäin linna ennast otsima. Vahepeal põikasin veel siia-sinna, ent kõikjal oli üsna habras olemine, ei leidnud, mida otsisin – polnud teadlikkust, et maailma enda seest otsida. Samas, miski sisemine jõud või vägi hoidis alati oma teed käimas, oma tões elamas.

Siis tuli laul – imeline juhus (või juhatus). Olen tänulik neile, kes hoidsid ja tõukasid, et ma laulaks, ei vaikiks enam. Tundsin ja nägin, kuidas heli ja laul loob ja võngub ning muudab ilmakanga kirjasid. Kogesin laulu tervendavat väge, mis täitis ja tõstis nii minu kui ka teiste sisemist olemust, enesekindlust, teadlikkust, julgust. Jõudes üha enam kohale, tundus kõige loomulikum laulda regilaule. Selle maa kirjadega laule. Teadsin juba siis, et kõik loob – iga mõte, liigutus, heli –, jäi ainult teadlikult valida, mida ma laulan. Hakkasin pärimusse vaatama, kuidas varem selle väega ümber käidi.

Kui kohtusin maagilisel viisil oma mehega, kujunes kuidagi loomulikult, et sisenesime koos järjest sügavamale pärimusilma, lugedes, lauldes, kogedes, elades. Otsisime koos loodusest, endast, vaimuilmast ja kultuurikihtide alt seda teadmist, mis on elus ka täna, mis kannab ja loob tõeliselt. Kogudes ja taastades kaotatud mälu, tuli lahti lasta kõigest, mida teadsime või arvasime selle kohta, mis on võimalik ja võimatu, kuidas maailma toimib, kes oleme ise, mida teised meist arvavad ja mis üldse on oluline.

Ja nüüd ma laulan elusat laulu just nii, nagu ta minu seest tuleb, oma tões ja väes. Regilaulul on võimas jõud. See on maagiline vahend, mis kannab endas teadmist ja tervendust. Tal pole viisi, vaid laulu mõnu, mistõttu ei saa keegi ka viisist mööda laulda, kõik oskavad ja saavad olla osa – see on nii ilus ja tervendav. Ent veel olulisem on, et nii laul kui lugu on loits, mis loovad maad ja ilma, siin ja praegu.

Nagu laul toob kohale ja loob, teeb seda ka loodus. Kõik on omavahel ühenduses. Regilaul ja geomeetrilised kirjad on sügavalt meie maaga seotud. Metsikusse loodusesse on talletatud iidsed teadmised, tervendav mõju ja loomise kirjad. Et säilitada ligipääs mälule, on oluline hoida meie looduskeskkonda. Metsas olles astume kui puhta olemise ruumi, kus meie sisemine hääl saab kõlama hakata. Metsa vaikuses kuuleme kõige selgemini enda sügavaimat tõde ning tunneme end ühenduses kõige elava ja suurema tervikuga. Metsas on lihtsam leida enda sisemine jõud ja kuulda looduse salajasi sõnumeid. Metsad on meie pühapaigad, kus saame taasühineda loodusega ja avastada enda sisemist tarkust.

Ilmapuu on öelnud: „Kõik elumärgid on olemas, ent need saavad tähenduse alles siis, kui need ise anname.“ Loomine toimub olevikus, maailm sünnib uuesti siin ja praegu. Seda teades saab igaüks luua uue loo, uue ilma, kus ühendus on nii tugev, et saab elada julgelt sügavas usalduses ja armastuses.