JUTUD

PODCAST: Terveks eluks – Puugihaigused ja toimetulek

Selle osa külaliseks on Indrek Vainu – matkajuht, looduskaitsja ja tõeline metsamees, kes on koos perega elanud juba üle seitsme aasta sügaval Soomaal – eemal linnakärast, otse looduse rütmis. Mets ei ole tema jaoks pelgalt elukeskkond, vaid hingekodu, kaaslane ja õpetaja.

Saates keskendume Indreku isiklikele kogemustele puukide ja puugihaigustega. Olles põdenud nii borrelioosi kui puukentsefaliiti, on ta liikunud läbi katsumuste, kogudes väärtuslikke teadmisi ja kogemusi, mida nüüd ka kuulajatega jagab. Indrek räägib, kuidas keha märguandeid kuulata, kuidas end looduslike vahenditega toetada ja oma elukvaliteeti tõsta.

Lisaks avab Indrek ausalt, mis viis teda elumuutuseni ning miks on loodus tema jaoks elu kese. See on vestlus, mis pakub tuge, mõtteainet ja inspiratsiooni kõigile, kes otsivad tervist ja tasakaalu või ka lihtsalt julgust oma teed käia.

Hinga sügavalt. Ole kohal. Ja lase vestlusel end kanda.

KUULA SAADET:

Puugihaiguste sümptomitest

Tavaline on pidev väsimus ja jõuetus, tunne nagu ei viitsiks midagi teha, nagu oleks just jäänud grippi. Isegi kui tahtmist ja teadmist on mida teha, ei saa inimene ”liikuma”. Lihtsam tundub vedeleda, nagu oleks kogu maailma laiskus sinusse koondunud või prokrastrineeriks, et mitte teha olulisi asju. Tegelikult ei ole sa laisk, vaid pikalt taustal kestnud põletikuline haigus on nõrgestanud keha ja vaimu. Teinekord, kui suudad ennast tegutsema saada, aktiveeruda, hakkab keha ja mõistus taas normaalselt toimima, paigalejäämine, aga süvendab tardunud seisundit.

Tavaliselt kaasneb ka tundlikus helide, valguse ja muu stimulatsiooni suhtes, nii ei suuda haige pikalt telerit passida või nutiseadmes rullida. Kõik võib tunduda tüütu ja väsitav, sest keha on vallanud üleüldine põletik, mis mõjutab lihaseid, liigeseid, närvisüsteemi, meeleolu ja mõtlemist. Mõni arvab, et ta on lihtsalt laisaks muutunud, masendusse langenud või on tal mõni muu seletamatu haigus. Tavapäraselt ei tulda aga selle pealegi, et väike puuk tekitab nii keerulisi sümptomeid ja tihti palju hiljem, kui märgati puuki imemas.

Põhjuseid otsitakse hoopis raskematest ja kuulsamatest haigustest, käiakse erinevates teraapiates, võetakse tablette, mis võibolla mõjuvad sümptomitele, mitte aga tegelikule haigustekitajale.

Lisan siia nimekirja enamlevinud puugihaigustega kaasnevatest sümptomitest. Kes tunneb endal või lähedasel sümptomid ära, saab täpsemalt kuulama tulla 21.04, kell 18:00 või 08.05, kell 19:00 Tallinnas, Vabriku 41, Väike uba.

Puukborrelioos (Lyme’i tõbi)

• heli- ja valgustundlikkus
• gripilaadsed sümptomid
• liigeste valud – põlved, õlad, küünarnukid, hüppeliigesed jm
• liigeste naksumine
• ajuhägu / ajuudu (brain fog)
• lihasvalud
• kaela kangus
• silmade ees hõljuvad täpid
• rindkerevalu, rinnakukõhre põletik
• tinnitus (kõrvakohin)
• seedehäired
• närvivalud, -tõmblused, -halvatused
• neuropaatia
• segadusseisund, mäluhäired
• madal libiido

Puukentsefaliit (arthropod-borne viirus)
• gripitaolised haigusnähud
• palavik
• pea- ja lihasevalud.

Haiguse ägenedes võib tekkida
• meningiit (ajukelmepõletik)
• meningoentsefalii (aju ja ajukelmete põletik)
• kõrge palavik
• tugev peavalu
• kuklakangestus
• oksendamine
• uimasus
• halb enesetunne
• tasakaalu- ja koordinatsioonihäired
• jäsemete halvatused
• peavalu
• keskendumis- ja mäluhäired

Babesioos (parasiit Babesia)
• õhupuuduse tunne – luksumine, sage haigutamine, vajadus sügavalt hingata
• peasurve – tavaliselt valutu, lokaalne või hajus
• ärevus – paanikahood
• derealiseerumise ja depersonaliseerumise tunne
• täppverevalumid, petehhiad – tillukesed lõhkenud kapillaarid
• öine higistamine
• väsimus
• iiveldus – isukaotus
• déjà vu tunne
• janu
• külmavärinad
• kuivad silmad ja suu
• kõrvavalu
• kuiv köha
• aneemia
• vertiigo ja pearinglus
• lühiajaline mälukaotus
• puusavalu
• kurguvalu
• kehatemperatuuri häired

Kaevikupalavik (Bartonella quintana)
• talla- või säärevalu
• rindkerevalu
• kurguvalu
• paistes või tundlikud lümfisõlmed
• ootamatut venitusarmid
• tume uriin
• histamiinitalumatus
• verevalumid – väikesed, sünnimärgitaolised, kaovad kiiresti
• neuropaatia
• lõualiigese valu
• lihastõmblused säärtes
• psüühilised sümptomid – ärrituvus, raev, OCD, depressioon
• sabakondi valu
• seedetrakti ja ninakõrvalurgete probleemid
• peavalud, migreenid – kuklapiirkonnas või ebatavalistesse kohtadesse nagu hambad
• luuvalu
• roomavad ja surisevad aistingud
• kananahk
• suulimaskesta tsüstid
• kõõlusepõletikud
• põievalu
• nägemishäired – järelkujutised, visuaalne “lumi”

Lisaks kannavad puugid edasi riketsioosi, mükoplasmat, erlihhioosi ehk anaplasmoosi ja mõningaid muid haigustekitajaid. Nende haiguste nähud võivad olla mittespetsiifilised ja keerulisemini sümptomite järgi diagnoositavad, samas süvendades teiste haiguste mõju.

JUTUD

Loeng: Puugihaigused ja toimetulek 21.04 ja 08.05

Kevad on taas käes, kogu loodus ärkab ja koos loodusega on ärganud ka puugid. Paras aeg rääkida puukidega levivatest haigustest ja nendega toimetulekust.

Toimumisaeg: 21.04, kell 18:00 ja 08.05, kell 19:00
Koht: Vabriku tänav 41, Tallinn (Väike uba)
Kõneleb: Indrek Vainu

Puuk on küll väike putukas, tema hammustus ei ole valus, kuid kaasnevad haigused ja nende tekitatud tüsistused võivad kesta aastaid ning avalduda mõistatuslike sümptomitena, mis halvendavad elukvaliteeti.
Tihti inimene märkab kuude või isegi aastatega halvenevat enesetunnet, kuid hammustuse ja sümptomite avaldumise vahele jääva pika aja tõttu ei pruugi põhjust ja tagajärgi enam kokku viia. Teinekord pole inimesel häda midagi, immuunsussüsteem tuleb haigustekitajaga toime, aga tervis hakkab halvenema pärast mõne muu haiguse põdemist.
Enamus puuke levitavad mitmeid ohtlikke haigustekitajaid (viiruste, bakterite või parasiitidena), viimaste aastate pehmed talved on aidanud puukide ja ka varem haruldaste haiguste levikule kaasa. Niisamuti on keeruline puugihaiguste äratundmine, sest inimesed ja nende immuunsused on erinevad, seetõttu on ka haiguste avaldumine erinev.
Tavapärasteks sümptomiteks on: hammustuskoha punetus, enesetunde halvenemine, palavik, oksendamine, nõrkus, (krooniline) väsimus, gripilaadsed sümptomid, kesknärvisüsteemi kahjustused, tasakaaluhäired, heli- või valgustundlikkus, seedehäired, kõhuprobleemid, lihasvalud, liigesevalud, peavalud, seljavalud, närvivalud, keskendumisraskused, mäluprobleemid, tundlikkuse vähenemine, koordinatsioonihäired, kuklakangestus, halvatus jmt.
Tavapäraselt määrab arst puukborrelioosi raviks antibiootikumid, entsefaliidil lihtne ravi puudub, halvematel juhtudel satub inimene haiglasse. Kuid palju saab ka inimene ise ära teha, muutes oma elustiili, toitudes tervislikult, võttes vitamiine, immuunsust toetavaid toidulisandeid ja juues taimeteesi.

Puugihaigustest ja toimetulekust räägib aastaid metsas elanud ja looduses tegutsev matkakorraldaja Indrek Vainu, kes on ise läbipõdenud ja tervenenud puukentsefaliidist ning borrelioosist.

Lisainfo: Indrek Vainu
indrek@vainu.ee // +372 55911723

Loengu materjalid:

Cistus tee infoleht:

Kasutusjuhend tee valmistamiseks

Vägev ravitee 

Dr. Klinghardti meetod:

1. Lisa 1–3 teelusikatäit tsistuselehti 1 tassi kuni 0.5 liitri vee kohta.

2. Kuumuta keemiseni ja lase kaane all tasasel tulel 5 minutit tõmmata.

Kaanega hoidmine aitab säilitada eeterlikke õlisid.

3. Kurna tee ja jäta lehed alles. Tee uue veega tõmmis samadest lehtedest veel 2 korda. Iga tõmmis toob esile erinevad toimeained.

4. Joo teed kuumalt või külmalt. Säilita ülejääk külmkapis või külmuta jääkuubikuteks.

Alustamiseks:

Alusta väiksemast kogusest (nt  1-2 tassi päevas).

Kui keha talub hästi, suurenda järk-järgult 6–8 tassini päevas. Mõnel võib tekkida Herxheimeri reaktsioon (sümptomite ajutine ägenemine), vähenda kogust, tegele detoxi, puhastamisega, jätka tee joomist, vajadusel konsulteerige oma arstiga.

JUTUD

HIVSHU – ARKTIKA HÄÄL ELBIKUL

Taaskord käis Eestis Inuitide jutuvestja ja iidse tarkuse hoidja vanaisa Hivshu Gröönimaalt.
Hivshu alustas oma jutuvestmist õhtul ja mõne põgusa pausiga rääkis hilise ööni.

Suured tänud Jana Kasemaale ja Erik Lukale Hivshut külla kutsumast, kõike korraldamast ja meid kõiki Majas Elbiku külas võõrustamast. Oli imeline koosviibimine, täis lugusid ja laule, mõnusat olemist ja sõprust.

KUULA

01 HIVSHU TALKING & SINGING 15.02.2025 part 1
02 HIVSHU TALKING & SINGING 15.02.2025 part 2
03 HIVSHU TALKING & SINGING 15.02.2025 part 3



Jana kirjutas välja mõned elutarkused :

* absoluutselt kõik siin ilmas on ELUS ja kannab ELU

* Elul pole algust ega lõppu

* Elu ise ei muutu, muutub vaid keskkond

* Usaldage oma elu. See on unikaalne ainult Teile

* Ärge mängige ŠAMAANI- tervendajat,

maailma parandajat, ennustajat ega selgeltnägijat, et toita oma ego. Sellel on oma hind.

* Hoolitsege oma lähisuhete eest esmalt.

* Siis hoolitsege kõikide suhete eest ( loomad,linnud, taimed, mets, vesi, tuli, õhk, inimesed jne jne, ühesõnaga kõik suhted)

* Andestage kõigile ja kõigele, mis teiega on juhtunud.

* Tulge ikka kokku aegajalt, laulge laule, mis kannavad elu.

*Palvetage SELLISE MAAILMA eest, kus te soovite näha oma lapsi kasvamas.

* Kurjaga võidelda pole mõtet, kurjusel pole endal jõudu. Kurjusele anname me jõu ise keskendudes ja kirudes. Nii toidame me deemoneid ja sõdu üle kogu Maa (seda on ka hästi näha, kuidas paljude inimeste meeled on kaaperdatud uudiste ja vägivalla levitamisega )

*Olles südames ja palves, kasvatame me armastust, kogukonna väge ja looduse ilu.

JUTUD

LOOMISLUGU

Suure-Jaani kihelkond, Karjasoo küla – H. Pajula < Indrek Vainu, 43 a. (2024)

Ammu, ammu enne aega ja ainet elas jumal täiuslikus lõputuses üksinda. Ta oli loonud koguilma, kõik-võimalikkuse oma laia õue peale, piiritu teadvuse lagedale lõpmatule, aga kõiksus oli paigal, muutumatu, igavikuliselt olematu. Jumal oli kõik ja kõikjal ja enne veel kui loodu loodud sai, jõudis kätte algus ja lõpp. Igikestvalt nii üksi olles hakkas ta olemist looma.

Uue kogemiseks võttis ta luua kaose – hoomamatu olemise, jumaliku korrapära. Öeldes sõna, mis kui suur pauk olematuses kärgatas. Algas igavikuline olevik – ääretu ürgmeri, kus kõik ja mittemiski lihtsalt on, kasvab ja saab tõeliseks. See on meri meie õue all, mis täis elu märke ja kirjasid, millele tähendust anda, täis loomise potentsiaali, millest luua, täis kadumist, millesse kõik saab kaduda.

Kaos nüüd ise kosus, kasvas taevaste tagana, möllas mere põhjatuses, ilules ääretu ilma pääl. Jumal vaatas loodut, ei näinud ta enam algust ega lõppu, ära ei arvanud olemist. Usaldades kaost, keeras jumal magama, vajus unustuse unne, jättis maailma ennast ise looma.

Keegi enam ei mäleta, kas möödus lühike või pikk aeg, aga ürgmere keskele oli tekkinud väike saar. Kord kostis ülemisest taevast suur müristamine ja vaata, ilmalind lendas sealt alla. Ta lendeles ja liugeles üle mere, otsis pesa aseta, maada munetesanna. Aga maad ei olnud loodud. Märkas saart mere keske’ella, see sai pesakohaksi, asemeksi arma’aksi. Sinna ta pani pesa, sinna munes kuldased munad. Haudus päeva, haudus kaksi, poole kuuda kolmatagi, nädaliku neljatagi. Tuli tuuli, tugev tuuli, mere vihkura vihainõ, kiigutas munad vedeje.

Ühest sai kuu kumama, teisest tähti taeva’asse, kolmandast päeva pääle ilma. Sest siis ajad arvataks, säält need tunnid tunnetakse. Nii sai ilm, algas ennemuistne aeg, aga maad ei olnud loodud veel.

Taandus tuuli, laandus laine, mees meresta tõusis, kuukesta kaema, tähtida tähelema, päevada imetlema. Vaatas siis saarel ringi, saar väike kui mätas ääretus meres, maad ei märganud kusagil. Mees kutsus ilmalindu: „Liglekene laglekene, hea lindu ilmasta, lenda lähedale ja kaugele, vaata, kas merest maad paistab.“ Lind lendas lühikese aja ja pika aja, maad ei märganud kusagil. Lind lendas tagasi meheje. Lind laulis, lind kostis: „Maad ei märganud kõiksuses, jalatäit ei kusagil. Pole algust, pole lõppu. Maad ei ole loodud,“ ja lendas tagasi ilmale, kadus sinitaevasse üleval.

Mees sai saare serva istuma, hakkas seal aru pidama: „Mida pean mina tegema, kuhu pean maa panema?“ Mõtles pika öö, mõtles pika päeva, siis aga mõistis, endast kostis: „Mõistan, mõistan, miks ma ei mõista. Lainetesse külvan liiva, kividest teen kaljud suured, maa panen mudasta kasuma.“ Mees kutsus taas lindu, ilmalind tuli seekord alta vetta. „Liglekene, laglekene, hea lindu vedesta, sa lendad kõrgel sinitaevas, ujud uhkelt mööda vetta, sukeldud sügavustesse. Mine sa alla vedeje, otsi maada meresta”. Lind võttis kuulda palve’eida, laskus alla vedeje, sukeldudes sügavikku. Kas möödus lühike või pikk aeg, kuid veelinnu keha loksus lainetel. Mees võttis linnu, uuris nokka, sasis sulgi, vaatas laiasi lestasi. Ei olnud muda nokassa, liiva ei leidnud sulgedesta, kivi ei teragi lestalla. Mees puhus linnule, lind ärkas, lind laulis: „Vellekene väiksekene, laskusin alla vedeje, sukeldusin sügavusse, ei näind maada, ei näind miskit, ei jõund mere põhjani. Pilkane pimedus valitses, kuni kustus minu meeli, kadus mõistus minusta. Maad ei ole loodud.“ Mees aga mõistis, vastu kostis: „Liglekene, laglekene, lasku veel alla vedeje, käisid enne, käi ka täna, käi seal korda kolmatagi.“

Lind see kuulis mehe sõnu, võttis minna teise korra, laskus alla lainetesse, sukeldudes sügavusse. Käis ta korra, käis ta kaksi, käis ta korda kolmatagi. Lind taas lainetel kiikus, elutuna oli olla. Mees tõi linnu saare serva, uuris nokka, sasis sulgi, vaatas laiasi lestasi. Nokast leidis pisut muda, liivaterad sulgedesta, kivikillu laialt lestalt. Kogus maa ta linnulta, pühkmed pistis pihuje. Hingas linnule hüvale, lind see virgus, tiivad tõstis, lendas ilma äärele.

Mees, see väike vellekene, puhus pihus pühkmetele. Kuhu kivi kukkunesse sinna kalju kasvanesse, kuhu liiva pudenesse, sinna randa rajanesse, kuhu muda maandunesse, sinna maada siginesse. Maa hakkas meresta nousema, kaldad kadajad kaarduma, muda mullaksi maaduma. Nii sai maa meresse, siis oli maa loodud – aeg ja aines alguse saanud.

Jumal ärkas, jumal laulis: „Magasi mia, magasi, unda näi ma magadenna, tõista üles tõuste’enna“. Ta vaatas maailma, vaatas olevat, koges elu ilu ja armastust kõigis võimalikkustes. Ja Jumal nägi, et see oli hea. Läbi kaose oli ta loonud igavikulise oleviku, alati uue ja kordumatu olemise, teadvuse kehastumise elu voona. Ta ei olnud enam üksi. Elu ühenduse kogemiseks otsustas ta nüüd ise elavate sekka astuda, olla kehastuja, armastaja, elu hoidja, ilu looja, allikas kõige elava hulgas. Viimane tegu enne kehastumist oli oma jumalikkuse unustamine, siis astus jumal elusate sekka, temast sai looja-inimene. Ja siis, siin samas olevikus, lõputute kehastumiste jadas, ilmus jumal… minu ja sinuna.

Indrek Vainu, Karjasoo küla, Metsaõue.

”Tähenduse teejuhid”, august 2024.

https://teejuhid.postimees.ee/8081997/indrek-vainu-loomislugu

JUTUD

Tähenduse teejuhid – Püha tamme raiumine

Saates Hardo Pajula, Madis Vasser ja Indrek Vainu
Kuula

“Niisuguse arusaama juures ei saa me enam karistamatult langetada metsi ja kuivendada soid, rajada jõgedele paise ja killustada ökosüsteeme maanteedega, rajada kaevandusi ja puurida gaasikaeve. Kogid [Põhja-Kolumbias elav indiaanihõim, H.] ütlevad, et niimoodi tegutsemine kahjustab tervet looduse keha, samamoodi nagu see, kui raiuda inimesel maha mõni jäse või eemaldada mõni elund. Kõigi heaolu sõltub igaühe heaolust. Me ei saa langetada üht metsa siin ja istutada teist metsa seal, öeldes endale süsihappegaasi netokoguse arvutuse abil rahustuseks, et me ei ole mingit kahju tekitanud. Kuidas me teame, et me ei eemaldanud mõnd elundit? Kuidas me teame, et me ei ole hävitanud seda, mida kogid kutsuvad esuana’ks – otsustavaks sõlmeks loodust toestavas mustas ühendusniidis. Kuidas me teame, et me ei hävitanud püha puud, mida kogid kutsuvad “liigi isaks”, millest kogu liik sõltub?” kirjutab Charles Eisenstein [1] raamatus “Kliima: uus lugu” [2], mis ilmus poolteist aastat tagasi nii Swedbanki kui Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas. “Süsinikutriangel on suitsukate põhiprobleemi varjamiseks,” loen ma oma märkmetest Tähenduse teejuhtide 202. vestlusringist Indrek Vainu [3] ja Madis Vasseriga [4], mille üheks lähtekohaks oligi Eisensteini eespool nimetatud raamat. Мa kirjutasin sellest jutuajamisest välja terve pinutäie enda jaoks uusi nimesid ja teoseid. Eelkõige jäid kõrva: 1) Jem Bendell “Deep Adaptation” [5]; 2) William Catton “Overshoot: The Ecological Basis of Revolutionary Change”; [6] 3) Michael Huesemann “Techno-Fix: Why Technology Won’t Save Us or the Environment” [7]; 4) Derrick Jensen, “Bright Green Lies: How the Environmental Movement Lost Its Way and What We Can Do About It (Politics of the Living)” [8]; 5) A. J. Friedemann “When Trucks Stop Running: Energy and the Future of Transportation (SpringerBriefs in Energy)” [9]; 6) Ugo Bardi “Before the Collapse: A Guide to the Other Side of Growth” [10]; 7) John Michael Greer “Collapse Now and Avoid the Rush: The Best of The Archdruid Report” [11]. Vestluse lõpus tsiteerisin ma kokkuvõtteks enda suurt lemmikut USA süvaökoloogi David Abramit [12]: “Kui me aga tõesti tunneme, et maailm sõltub meist ja meie tähelepanust, meie tänusõnadest ja kiidulaulust, siis omandab see juba teistsuguse tähenduse. Sellisel juhul on meil raske jõele tamm ehitada või metsad maha raiuda, sest me mõistame, et me peame tegutsema ja kõnelema nii, et me saavutaksime meid ümbritseva maailmaga parema kooskõla. See on väga erinev meelelaad ja selle meelelaadi süvakihid on tõepoolest poeetilised. Nendest saab vaid laulda ja luuletada. Ma ei räägi siin aga luuleraamatutest, riiulinurgale unustatud antoloogiatest, vaid elavast poeesiast. Me peame endale tunnistama oma animaalset kehalikkust, me ei ole kehatud vaimud, vaid kahe jala ja kahe käega füüsilised olendid. See tõsiasi peaks kajastuma ka meie kõnes. Me peaks hoiduma teoreetilisest ja abstraktsest žargoonist – keelest, mis on kaotanud igasuguse kontakti maaga, nii et selle juurtelt on langenud viimasedki liiva- ja mullaterad. Kahjuks on selle mandri ülikoolides asjad liikunud just vastupidises suunas” [13]. Kahju tõesti. Head uudistamist! H.


ELU

“Lauliku lapsepõli”

Anna Vainu
Metsalaulupeo kunstiline juht
Ilmunud: “Tähenduse teejuhid” lapsepõlve number 17.06.2023

Meie loomislauludes luuakse maailm munast, mille muneb loojalind. Ta kannab endas loomise mõnu ja ilu, olemise imeliselt lihtsat tõde: luua, armastada ja jagada.

Lauliku lapsepõlve kujutavates regilauludes on lapse õpetajateks tihti linnud. Ema viib hälli niidu peale ja paneb seda kiigutama linnud, kel on palju laule ja sõnu – nii saab laulik laulud. See kirjeldus näitab, kuidas loodusesse on kirjatud universaalsed teadmised. Laps on nii tugevas ühenduses looduse ja oma sisemise tarkusega, et suudab seda teadmist vastu võtta, seda loomise kirja lugeda ja sealt edasi ka ise luua.

Inimene sünnib maailma avatud meele ja puhta südamega. Kuivõrd lapsepõlv loob sügavaid alateadlikke mustreid, on keskkond väga oluline. Kui lapsel on võimalus kogeda ja imestada metsiku looduse imesid, tekitab see temas sügava austuse ja ühenduse kõige elavaga ning suurema kosmilise tervikuga. See on aeg, mil meie sisemised jõud ärkavad ja suhestuvad väega, mis on looduse poolt kaasa antud. Kui lapsel on võimalus avastada metsade saladusi, mängida maa ja taeva vahel, õpib ta loodusega üheks olema. See loob aluse tema sisemise väe avaldumisele, loomisjõule ja tasakaalule täiskasvanueas.

Oma tütre lapsepõlve luues olen teadlikult valinud metsiku vabaduse. Anda talle vabadus ja julgus ennast väljendada, olla iseendaks. Kui teda ei sunnita, areneb laps loomulikult. Oluline on olla kohal ja toetada kogemust, et tema tahe loeb, maailm võtab teda kuulda, reageerib kooskõlas tema soovide ja vajadustega, et sellest sünniks tugev ja usaldusest kantud reaalsuse loomise võime.

Olen oma lapse peal näinud, et tema sees on olemas kogu teadmine, millal ja mille jaoks ta valmis on. Nagu taime seeme teab, kuidas kasvada ja elada. Kui olla tähelepanelik ja usalduses, tuleb kõik loomulikul viisil omal ajal. Enamasti ei kõnele sõnad, vaid kehateadvus. Vabaduses kasvav hing on väga leidlik ja leiab alati viisid, kuidas olla ja areneda.

Üheltpoolt on tõsi, et lapsepõlv on tähenduslik, et varaste aastate mõjutused kujundavad paljuski inimese edasist käitumist ja kohanemist, usaldust iseenda ja maailma suhtes või selle puudumist, mõttemustreid, mis hakkavad kujundama tema maailmapilti, väärtusi ja valikuid. Meie uskumused ja harjumused loovad meie elu, sellest lähtub ka kogetav reaalsus. Teisalt, kõik on lugu. Ka minevik ja tulevik on lihtsalt lood, meie uskumused on lood. Kui seda mõista ja kõikidest lugudest lahti lasta, saab hakata ise teadlikult valima, millist lugu elada, mis saab tõelisuseks. Mingisuguse loo elame reaalsuseks iga hetk, sõltumata sellest, kas teadvustame seda või mitte.

Kui me võtame inimesena tõeliselt vastu enda looja olemuse ja oleme täielikult kohal, saame olla kui ilmapuud, ilmasambad – elu hoidjad ja loojad. Ja millessegi klammerdumata hakkab maailm koos meiega looma. Teadvustades, et me ise loome oma reaalsuse, saame hakata kõike valima, ka seda, mida hoida ja millel minna lasta.

Kui hirmud, usaldamatus ja meid takistavad uskumused kõrvaldada, on inimestel lõputu loomise potentsiaal. Kõik on energia, mille loomulik olek on vabalt voolata. Seega, maailm on külluslik, kui ainult lubada endal usalduses elada – luua, armastada ja jagada.

Olen viimaste aastate jooksul end teadlikult külge õpitud kollektiivsetest lugudest lahti ühendanud. Seeläbi on üha enam taastunud võime saada teadmist otse, nii nagu sündis regilaulus lauliku lapsepõlves. Valisin kehtima loo, kus sügav ühendus kogu hingestatud ilmaga ja iseendaga on kohal ajatult ja alati kättesaadav. Uue loo saab siia ilma ainult kohale elada, seda ei saa kogeda ega tihti ka mõista, kui seda ei ela. Tõestus ilmutab end tagasi vaadates.

Mu enda lapsepõlv pole olnud kuidagi seotud ei pärimuse ega laulmisega, kartsin rääkidagi, ammugi siis laulda. Laulsin ainult salaja. Kasvasin mõnda aega talus, kus oli omajagu koduloomi- ja linde, põllumaad, siis rannakülas, kus sai meres ja murul mängitud, aias rohitud, oli lasteaed ja kool, Vihula mõis. Piisavalt vabadust, aga ka nõukogudeaegne kasvatusstiil. Üheteistaastaselt kolisin pealinna vanaema juurde, kes haigestus ja suri üsna pea. Mina jäin linna ennast otsima. Vahepeal põikasin veel siia-sinna, ent kõikjal oli üsna habras olemine, ei leidnud, mida otsisin – polnud teadlikkust, et maailma enda seest otsida. Samas, miski sisemine jõud või vägi hoidis alati oma teed käimas, oma tões elamas.

Siis tuli laul – imeline juhus (või juhatus). Olen tänulik neile, kes hoidsid ja tõukasid, et ma laulaks, ei vaikiks enam. Tundsin ja nägin, kuidas heli ja laul loob ja võngub ning muudab ilmakanga kirjasid. Kogesin laulu tervendavat väge, mis täitis ja tõstis nii minu kui ka teiste sisemist olemust, enesekindlust, teadlikkust, julgust. Jõudes üha enam kohale, tundus kõige loomulikum laulda regilaule. Selle maa kirjadega laule. Teadsin juba siis, et kõik loob – iga mõte, liigutus, heli –, jäi ainult teadlikult valida, mida ma laulan. Hakkasin pärimusse vaatama, kuidas varem selle väega ümber käidi.

Kui kohtusin maagilisel viisil oma mehega, kujunes kuidagi loomulikult, et sisenesime koos järjest sügavamale pärimusilma, lugedes, lauldes, kogedes, elades. Otsisime koos loodusest, endast, vaimuilmast ja kultuurikihtide alt seda teadmist, mis on elus ka täna, mis kannab ja loob tõeliselt. Kogudes ja taastades kaotatud mälu, tuli lahti lasta kõigest, mida teadsime või arvasime selle kohta, mis on võimalik ja võimatu, kuidas maailma toimib, kes oleme ise, mida teised meist arvavad ja mis üldse on oluline.

Ja nüüd ma laulan elusat laulu just nii, nagu ta minu seest tuleb, oma tões ja väes. Regilaulul on võimas jõud. See on maagiline vahend, mis kannab endas teadmist ja tervendust. Tal pole viisi, vaid laulu mõnu, mistõttu ei saa keegi ka viisist mööda laulda, kõik oskavad ja saavad olla osa – see on nii ilus ja tervendav. Ent veel olulisem on, et nii laul kui lugu on loits, mis loovad maad ja ilma, siin ja praegu.

Nagu laul toob kohale ja loob, teeb seda ka loodus. Kõik on omavahel ühenduses. Regilaul ja geomeetrilised kirjad on sügavalt meie maaga seotud. Metsikusse loodusesse on talletatud iidsed teadmised, tervendav mõju ja loomise kirjad. Et säilitada ligipääs mälule, on oluline hoida meie looduskeskkonda. Metsas olles astume kui puhta olemise ruumi, kus meie sisemine hääl saab kõlama hakata. Metsa vaikuses kuuleme kõige selgemini enda sügavaimat tõde ning tunneme end ühenduses kõige elava ja suurema tervikuga. Metsas on lihtsam leida enda sisemine jõud ja kuulda looduse salajasi sõnumeid. Metsad on meie pühapaigad, kus saame taasühineda loodusega ja avastada enda sisemist tarkust.

Ilmapuu on öelnud: „Kõik elumärgid on olemas, ent need saavad tähenduse alles siis, kui need ise anname.“ Loomine toimub olevikus, maailm sünnib uuesti siin ja praegu. Seda teades saab igaüks luua uue loo, uue ilma, kus ühendus on nii tugev, et saab elada julgelt sügavas usalduses ja armastuses.

JUTUD

“Kliima soojenemine on Soomaale toonud kuuenda aastaaja”

Eile 27.03 oli Soomaa selle kevadise üleujutuse kõrgeim veetase. Halliste jõe mõõtepost näitas 3,17 meetrit. ”Suurveeks” loetakse, kui vesi tõuseb üle 1,5 meetri.

Täna oli Tõramaa luhal vesi juba paar senti madalam, sama seis mis pühapäeval. Seega vesi hakkab Soomaal vaikselt langema.

Kindlasti saab veel see nädalavahetus üleujutatud luhtadel ja metsades kanuuga sõita. Ilm tõotab samuti tulla päikeseline.

Kuigi looduses pole miski lõplik ja kindel, võib ennustada, et paari nädala pärast on üleujutus metsast taandunud tavapärasest laiemateks jõgedeks.

Õhtulehel õnnestus Soomaad külastada suurvee tipphetkel ja kohalikult paadimehelt kommentaari küsida:

Loodusmatku korraldav Indrek Vainu nendib, et viimasel kümnekonnal aastal on Pärnu- ja Viljandimaa piiril asuval Soomaal tekkinud ühe suure kevad-talvise üleujutuse asemele varasemast rohkem väiksemaid. Ta leiab, et üks selle põhjusi võib olla suurem energiahulk looduses ehk rahvakeeli kliima soojenemine.

„Vesi tõusis nii kiiresti, et kui laupäeval sai turistide välikäimlasse kuiva jalaga, siis pühapäeval tuli härrasmeestel daamid sinna seljas tassida. Ka vaatetorni pääsemiseks tuli kanuu appi võtta,“ tõdeb Vainu.

Loe pikemalt Õhtulehest – INDREK VAINU: kliima soojenemine on Soomaale toonud kuuenda aastaaja
Arvo Uustalu, 28. märts 2023, fotod: Maria Kilk

ELU

VÕSAVINKEL – METSAPERE

Sel korral viib “Võsavinkel” meid looduskauni Soomaa servale. Metsaärikate käest päästetud mõnus metsatukk on koduks Indrekule, Annale ja pisikesele Raba Rü’le. Elatakse loodusega ühes rütmis ning elektriarved ja inflatsioon siinset elu ei juhi. Peeter Võsa uurib, mis on vabaduse hind 21. sajandi Eestis ning kas poliitikute poolt reklaamitud rohepööre on lihtsalt üks sõnakõlks.


VAATA: VÕSAVINKEL – METSAPERE

JUTUD

Tähenduse teejuht: Väike rabamuusika

20.02.2023
Räägime Metsalaulupeost, pärimusest, vaimuilmast ja tähenduste andmisest. Tähendusi avades kordame üle Ilmapuu sõnumid. Kõik elumärgid on olemas, aga tähenduse saavad nad siis, kui need ise anname. Uus ilm on kohal, ent materialiseerub siis kui seda elame.

VAATA SIIT: TÄHENDUSE TEEJUHT – VÄIKE RABAMUUSIKA

Kui olla täiesti kohal, keskmes, seista kui ilmasammas, teadlikult valides, siis hakkab maailm ümber sinu tiirlema nagu planeedid ümber päikese. Ilmaruum korrastub ja kõik võtab oma loomuliku koha sisse. Iga meie mõte, tegu, laul, lugu ja liigutus loob võnkeid, mis läbivad ja samal ajal koovad meie ilmakangast, mõjutavad vahetut reaalust, siis väes olles tekivadki sünkroonsused. Jälg, mille tühjusesse vajutad, loob seda, mis vastab su tõelisele soovile, tahtele. Oled ise oma ruumi valitseja, valides, mitte majandades. Läbi iseenda saab alati kõike otsustada ja muuta, läbi laulu saab maailma luua.