KERAAMIKAGA NAISTEPUNA AKADEEMIAL
Olen 12. märtsil Naistepuna Akadeemial, kaasas keraamika, mis on naiste väge kandvate kirjadega ja pärimusse ulatuvate lugudega.
Minu Naistepuna lugu on maagiline. Tõmme osaleda oli juba aastaid tagasi, ent erinevatel põhjustel ei saanud, kuni tegin üks hetk kergusest otsuse, et lähen siis, kui mind kutsutakse. Võtsin selle täielikult omaks ja jätsin looma. Ja eelmisel suvel see sündis. Metsalaulupeo järellummuses istusime lõkke ääres, pillide ja lauludega, Kristina Paśkevicius meie seas. Kui üks hetk tuli ta minu juurde ja sosistas kõrva, et tal on tunne, et sel aastal peaksin ka mina Naistepunal kohal olema, teemade sees on juured ja mustrid ja kirivööd. Nii jäi see mulle meelde.
Jõudsin Naistepunale kohale, ent piisavalt hilja, et jääda teadmatusse, mis kolme päeva jooksul toimuma hakkab. See oli tõeline eneseületus, mugavustsoonist välja astumine, olla ruumihoidja kellegi teise loodud ruumis, viibides samal ajal teadmatuses tuleva osas. Tuli minna usaldusse, tunnetusse, vaatlusesse, et tabada, millal osaleda ja millal lihtsalt kohal olla. Vaatleja seisund andis hoopis teistlaadi nägemise, märkasin rohkem ja nägin maailma harjumuspäratult. Mustritest said elusad kirjad ja see lõi koodi, mis toimetas ka kollektiivsel tasandil.
Ja siis, kolmandal päeval, koos viiekümne valges rüüs naisega, toimus kirikus Kuu Elina imeilus teetseremoonia. See oli puhas kunst, koreograafiline nauding, võiks isegi öelda, et kalligraafiline meistriteos. Aeg kadus, nägin juhtuvat enne, kui see juhtus, lasin teadlikult lahti erinevatest kontseptsioonidest, ka kirikust, ja need transformeerusid läbi erinevate naiste hoopis uuteks tähendusruumideks. Nägin, kuidas inimesed muutusid, kui lasin enda sees pilgu lahti. Tekkis jagatud teadvus, kõik justkui teadsid ja tundsid korraga seda sama, mida minagi, ja vastupidi – täielik ühendus. Nii kohal ja nii südames, võimas loomine. Ja siis taipasin, et ka mina tegin seda. See lihtsalt ei juhtunud, vaid ma teadlikult valisin selle, aktiveerimise. Teadvuse ja hingetasandil pole oluline, kes mida tegi, vaid et mis loo keegi kaasa toob, sest me kõik oleme võimelised seni uskumatut looma. Ja lood on teejuhid.
See lugu algas aga paar nädalat varem, Metsalaulupeost, mil tegime Indrek Vainuga taotluse luua puhas loomise ruum, mille iga laulik täidab oma kaasa toodud lauludega, vaadates teadlikult iga sõna kui loitsu. Sekkusin. Ja pärast selle teate väljasaatmist lasin kõigest lahti, et loomist oma piiratusega mitte takistada. Metsalaulupeo järel avastasin endas täieliku tühjuse, varem tundmata tühjuse, saamata esialgu aru, miks ja mis see on. Vaikselt hakkasin seda vastu võtma ja nägema, et see oli mu enda soov ja taotlus, puhas loomise ruum. Kannatust põhjustab reaalsus vaid niikaua, kui tähendustest kõvasti kinni hoida. Ja nii sai kõik vabaks antud. Umbes neli ööpäeva hiljem tuli mu unetasandisse keegi jõud ja küsis korrates: “Mis ma loon? Mis ma loon? Mis ma loon..?” Sain teadmise, et mu enda loomise ruum on valmis. Nüüd on aeg mul endal otsustada ja vastutada, et mis ma loon. Ja siis võtsin vastu, võtsin omaks, et aktiveerin inimesi, sõltumata, kas vahendiks on laul või keraamika, sõna või taimed, kohalolu. Ja see sama loits sai Naistepuna teisel päeval ka sepa haamriga tulisesse rauda löödud, kinnitatud. Ja nii see kannab ja loob.
Ja juhtus veel. Oli miski, millest ma seal kirikus lahti ei lasknud, ei näinud endas läbi. Nagu Matrixi filmis on agent Smith, raalsusprogrammi kaitsja, kes ilmub siis, kui keegi hakkab süsteemist välja liikuma, vabadusse, tõe suunas. Nii oli ka minus veel üks konks, millest Smith sai kinni võtta ja lennu pealt tagasi tirida. See nägemine avanes suve jooksul läbi kahe teise loo, mis on sama maagilised. Aga nüüd oskan maailmale peale vaadata nii, et näen igaühe ehedust, sellisena nagu see on. Teadvuse tasandil ei ole hinnanguid, energia on neutraalne. Ja see on vabadus.
Täna näen, et see energeetiline tõmme, mis Naistepunale viib on Kristina Paśkeviciuse ja Kuu Elina julgus elada oma tõelist ehedust. See annab julgust ka teistele.
Naistepuna Akadeemial keraamikaga kohal olemine lõi ennast väga sarnaselt. Nägin, et Akadeemia toimub, kutsus, tekkis põgus mõte, et sinna mu keraamika sobib. Võtsin omaks, et lähen, kui kutsutakse, ilma, et sel oleks ühtegi tähendust või kaalu. Ja kutsutigi. See tundub nii loomulik. Olen kindel, et see pole juhus, vaid loomine, sest võtan oma valikutest teadlikkusega osa, aga vabaduse kohast, et sünkroonsused saavad tekkida.
Kõik on väga oodatud, kohtume Naistepuna Akadeemial.
12. märts, 2023. 10.00-19.00
Viimsi Artium