Olla elusana Maal on loomulik, igapäevaselt tavaline, erakordselt imeline, mõnikord raske ja teinekord kerge.
Me sünnime siia, ei tea kust, elame siin pikad aastad või lühikese hetke ja sureme, kadudes ei tea kuhu.
Siiski on meie Maal olemine vahetult tõeline ja samas nii seletamatult maagiline. Enamasti me ei mäleta, kust me tulime ja kuhu me läheme. Hea kui jõuame mõtiskleda, kes me tegelikult oleme?
Igaüks meist on mõelnud, mis on elu suur mõte, otsides oma õiget teed ja lihtsat elu.
Uskudes domineerivaid lugusi ja joostes kultuuri etteantud programmides, võib jääda märkamata, mis tegelikult toimub ja on oluline. Halvematel hetkedel oleme hirmul reaalsusena näivate illusioonide pärast ning unustame iseennast – jäädes pealtvaatajaks omaenda elus, loovutades osa oma maagilisest väest, loksudes tuimalt elumere lainetel. Kuid elu Maal on palju suurem, maagilisem ja tähenduslikum, alati on rohkem võimalusi, kui märkame, rohkem teid, kui me otsime, ja rohkem teisi, kui me neid ära tunneme. Meis kõigis on surematu hing, kehastuja, väekas inimene, kui me seda valime. Kas mäletad veel, et oleme Maa rahvas, elusa Ilmapuu hoidjad – Ilmasambad.
Seekordsel Väikese Oa vestlusõhtul 25.02, kell 18:00 räägin inimesest kui Ilmasambast, maailma loomisest ja elusa hoidmisest.